Search
  • Anne Adams

Hedvig Hanson

HEDVIG HANSON on laulja ja kirjutaja (tema enesemääratlus). Tema lauldu ja looduga on ilmunud hulk silmapaistvaid helikandjaid, Hedvigi erakordne hääl ja väljendusoskus on rõõmustanud kuulajaid juba palju aastaid. Juba kolm aastat on ta igakuiselt kirjutanud edasi.org portaalis omi mõtisklusi.


Hedvig Hanson Foto: erakogu


A: Sinu diskograafia ja käidud tee laulja ja muusikuna on võimas! Oled valinud erakordse teekonna ning saanud iseõppijast üheks vaimustavamaks ja küpse väljenduslaadiga lauljaks meie professionaalsel skeenel. See on imetlusväärne küpsus ja oskus vaadelda oma teekondi justkui kõrvalseisja pilguga, nii rõõmu kui valu ja avada end emana, naisena, loojana ja teekäijana lugejatele ja kuulajatele! Oled leidnud sisemised reservid ja saanud hakkama erinevate katsumustega ning säilitanud ja arendanud endas loojat? Kust sellist jõudu ja tarkust ammutad, kuidas oskad maha laadida halva ja leida positiivsust kehvaski olukorras?


H: Eks õppimine ongi elu üks suuremaid tegevusi! Ja see ei lõpe. Elu veeretab su teele erinevaid katsumusi, et oleks võimalik ikka-jälle miskit uut õppida. Kui kukudki, tuleb siis mõnda aega end koguda ja end jalule ajada ning endaga tegeleda. Elus on asju, mida ei saa ega peagi vältima. Ka laste puhul – sa ei saa neid lõpuni kaitsta, kuigi emana väga tahaksid. Neil on aga vaja oma õppetunnid saada. Elu on ses mõttes just huvitav ja ilus ka oma valus, midagi ei tohiks me maha salata. Peame kõik avasüli vastu võtma. Arvan, et tänulikkuse ja teatud alandlikkuse kasvatamine on samuti elus olulised. Me tahame nii palju, aga vahel tuleb tunnistada, et peab olema tänulik lihtsate asjade eest ning võtma elu kui kogemust. Mulle meeldib mõelda, et elu mõte on ikkagi paremaks, targemaks kasvamises. Et meil oleks midagi anda, endast jätta, millest on tulevastele põlvedele tuge.

Hedvig Hanson Talvine soojus Foto erakogust

A: Tean omast käest, kuidas nooremana kulutasin metsiku energia lihtsalt pabistamise peale. Ei olnud käepärast siis eneseabiõpikuid ja netis surfamisest ja guugeldamisest ei osanud undki näha. Arvestades Sinu sensitiivsust võis Su artistiks kasvamise tee olla täis psühholoogilisi jms. väljakutseid koos ealiste eriti tähtsate küsimustega, nii nagu neiueas ikka... Mida ütleksid noorele endale nüüd, mõeldes tagasi ajale kui olid 16, 20, 25?


H: Ega siin pole ühest retsepti. Kõikidel on kasvamine erinev, vastavalt loomusele ja olukordadele, mis elus ette tulevad. Hea, kui on toetav pere või sõber, mentor, kes oskab just sind su individuaalsusest lähtuvalt toetada. Teismelisena oli minu jaoks kuldaväärt inimene mu klaveriõpetaja, kes ei lubanud mul muusikakooli pooleli jätta, kuigi vahepeal tahtsin. Ta leidis mulle just need romantilised lood, milles sain oma tundeid näidata ja kuidagi sai siis need etüüdide ja heliredelite arvestused ka tehtud! Üldiselt olen "õppinud ujuma" ikka ise, olen olnud lauljana iseõppija, muidugi mu ema andis mulle kodunt kaasa muusikalise maitse, aga kõik keerulisemad hetked elus olen pidanud ise üle elama ja neist välja tulema. Ma arvan, et see ongi eluõpe. Raskused ja valud võivad meid arendada ja avardada, sügavdada. Inimesele on väga tähtis osata hinnata valu õppetunde, see kasvatab tänulikkust.

Talvine soojus plaadi esitluskontsert Kumus, 2017, foto Jazzkaar Joel Remmel, Heikko Remmel, Hedvig Hanson, Kalle Pilli, Ramuel Tafenau 

A: Mulle tundub, et tundlikumat, mõtterikast muusikat mängitakse raadiotes harvem kui on kuulajate ootus. Kuulen seda mitmelt poolt täiesti ootamatuteski kohtades inimestega vestlema sattudes. Raadiojaamade toimetused vallutanud noorte diskorite ja muidu "popp ja noortepärane" olla soovijate muusikamaitses ei ole enamasti kohta mõtlikule, nüansirikkale palale, on vaid üsna kitsuke list umbes 30 artistiga, mida üht ja teistpidi esitletakse ja mulle tundub, et see vaesestab kuulajaid. Kuidas arvad Sina?


H: Mina kuulan ainult Klassikaraadiot. See paitab mu hinge juba hommikust saadik ja olen ka oma poegi selle muusikaga harjutanud. Mitte kõik klassikast pole mulle meele järgi – saksakeelne ooper ning nüüdismuusika mitte eriti. Aga jällegi, romantilised, harmoonilised teosed, need puhastavad hinge.


Raadio Tallinnas valib head muusikat kaunishing Maian Kärmas. Igale oma. Kogu maailma ja selle maitset ei jaksa parandada. Aga alati on võimalus valida midagi muud kui see, mida parasjagu peale pressitakse. Kui inimene õpib muusikat, siis on juba eeldusi, et Raadio Sky Plus tal taustal ei mängi. Tänapäeva popmuusikas on nii palju tehishääli ja puudub meloodilisus, harmooniagi! See on üheülbaline, nüri rütmi ja veel nürimate sündihelidega. Mina olen ikka vanakooli inimene. Meeldivad akustilised pillid ja muusikud, kes tõesti oskavad pilli mängida.

Hedvig Hanson Foto: Maris Ojasuu

A: Aastavahetuse aeg on müstiline aeg. Kuidas vana aastat ära saadad ja uut vastu võtad? On Sul mõni oma eriline rituaal?


H: Olen viimastel aastatel vana-aasta õhtul üksi, see tähendab koos kassiga kahekesi kodus. Mu pojad on Saaremaal vanaema juures. Nemad on selles eas, et eelistavad ikka seda ühislauas liha söömist, telekavaatamist ja linna ilutulestikku! Aga minule meeldib vaikus. Jõulud koos poegadega olid väga kenad! Tõime kuuse ja käisime vanema pojaga kirikus – pastor ise mängis saksofoni ja klaverit! See oli üllatus. Noorem poeg valvas kodus ahjukana ja siis käisime ka ikka surnuaias ja saunas, traditsiooniline!

Vana-aasta õhtul ei esine ma enam ammu, kuna ei tee meelelahutuslikku muusikat. Mul on siis puhkus argistest söögitegemistest ja majapidamistöödest, siis võtangi õhtut rahulikult – loen, mõtisklen aasta üle, sean mõttes uue aasta plaane, jalutan metsas. Ma ei ole suur seltskonnainimene, pigem olen alati kodus. Mingit müstilist rituaali ma ka ei tee, tasane meditatsioon on minu valik.

Hedvig Hanson Foto aastast 2000 Let Me Love You plaadipresentatsioon arhiivifoto

Millal tundsid, et muusika on sind päriselt endale saanud? Mis sündmused selleks pidid juhtuma?

Arvatakse, et inimese saatus on sünnist saadik paigas. Et oma valikutega võib ta küll teha väikeseid muudatusi, aga suurelt on ta elu ülesanded ja minek määratud. Kui ma sündisin muusikust ema ja musikaalse näitleja tütrena, siis eks sealt oli juba suur osa määratud. Mu hinge liigutas muusika juba emaüsas ning lava hakkas tõmbama juba lapsena…


Eestlane pole aldis kiitma, kuid hea sõna kahtlemata inspireerib ja innustab. Kui arvukad suured tunnustused viivuks kõrvale jätta, millal sind viimati kiideti muusika eest?

Ma ikka saan sooja tagasisidet oma publikult, peamiselt keskealistelt naistelt. Peale kontserti või kui mulle kirjutatakse, tänatakse. Just mõni päev tagasi kirjutas mulle üks naine, kes tänas mu muusika eest, mis olevat tervet ta elu mõjutanud raskustest aidanud üle saada, mu “Ema laulude” plaat on aidanud emasid lapse uinutamisel, mu armastuslaulud on viinud kokku paare ning aidanud ka lohutada murtud südameid. Seda on kena kuulda! Eesti naised on ilusad, imelised, tugevad…


Keda ise kiidaksid Eesti muusikamaastikul?

Mina eelistan loomulikku musitseerimist, harmoonilist muusikat. Tänapäeval on ülearu palju enese eksponeerimist, ekspressiivsust, veiderdamist, ebaloomulikku “kunsti”. Tehnilised abivahendid, vidinad… Olen ajatute väärtuste kandja ning näen läbi selle paanilise enesetõestamisvajaduse ning see tüütab. Looduse poolt antud musikaalne anne ja laulja puhul ilus, nüansirikas hääl…

Eestis on väga palju noori andekaid muusikuid-instrumentaliste ja see rõõmustab. Lauljate suhtes olen valiv. Neid on nii palju, aga vähe, kes tõesti hinge liigutavad. Sofia Rubina on ikka mu lemmik. Temas on hinge, vägevust ja sära ja suurepärane hääl! Teistmoodi meeldiv on kuulata malbemat Helin-Mari Arderit. Oleme hingelaadilt sarnased. Sealt kostub naiselikkust ja tarkust, küpsust. Emaksolemine sügavdab naist ka loojana, usun seda.


Ega diplom ei tee veel profiks. Mis (peale paberi) eristab sinu arvates profimuusikut harrastusmuusikust?

Ei, paber tõesti kellestki muusikut ei tee. Tulen tagasi loomuliku ande juurde, kui see on olemas, siis tehniline pagas ja teoreetiline teadmine muidugi on toeks, ent oma helikeele, tooni ja loo, mida jutustada, selle pead ise leidma. Kui see on veenev, selles on sõnumit, siis on kõik eeldused olemas, et saada lisaks oma naturaalsele andele ja tõesti sügavaks kunstnikuks.


Mis ja kus on koht, kus vabal õhtul meelsasti aega veedaksid? Kui on avalik koht, siis kes võiks olla seal laval?

Peab ütlema, et naudin üle kõige oma kodus olemist ning ei käi õhtuti väljas, olen pigem poegadega. Aga kui välja lähen, siis ikka esinemisega seoses. Siis on mu lemmikkoht muidugi laval, aga mitte seepärast, et publikust kõrgemal olla, end näidata, vaid ikka muusika pärast…Minu valitud muusikud mu kõrval ongi parim seltskond.

Hedvig koos lemmiku, Kurt Ellinguga, 2012 Foto Kaupo Kikkas

Soovita pala, plaati, kontserti, mis sinu arvates on (viimase aja) parimaid kuulamiselamusi.

Ma kuulan üha vähem muusikat. Nii palju on seda elus kuuldud! Ja käin ka harva kontsertidel. Peamiselt kuulan Klassikaraadiot, klassika on toetav muusika. Jazzis vaimustas mind viimati Salvador Sobral, tema maneer ja siiras esituslaad. Jõulujazzi raames käisin Kurt Ellingu kontserdil, olen tema austaja olnud juba 20 aastat, nüüdseks on ta tõesti number üks meeslaulja jazzis. Mul on hea meel, et tundsin ta juba siis ära, kui ta alles alustas.


Lemmikuid:







Mis on sinu enda sulest ilmunud paladest/plaatidest/videotest sellised, mida uhkusega esitleksid?

Oi, eks neid palu ja plaate on nüüd kogunenud ja kõigil on oma erinev, eriline, energia, mõte… Minu ehk lemmikud plaadid on “Esmahetked” ja viimane, “Talvine soojus”. Eks need on küpsed. Esimesed plaadid on omamoodi ju tähtsad, aga siis oli ikka veel otsingute periood…

Minu kaks rahvusvahelist plaati… uhke küll, aga viimased plaadi on kindlasti palju terviklikumad ja mu hääl on varjunditerohkem.






Suurepärased muusikud on saanud need palad kõlama nagu unistus. Selle eest olen lõputult tänulik. Ma pole tundnud suuremat ühtsust kui muusikutega proovi tehes, salvestades, esinedes. Seal on see müstiline mõõde, see seletamatus, see maagia, mida muusikavälises elus peaaegu iial ei saavuta. Siis on kõik jällegi ratsionalistlikud ja kisuvad igaüks eri suunas…


Kui lubad endale unistada, siis mis võiks Eestis tegevmuusiku jaoks paremini (korraldatud) olla?

Eks seesama korraldus! See on muusikule väsitav ja võtab hoogu maha. Kahjuks on nõnda, et kui sa ei ole popmuusik, siis peadki oma asju ise korraldama – rahasid taotlema ja pärast kuluaruandeid esitama, end ise reklaamima, pileteid loosima! Oeh… Peale suvise tuuri korraldamist on mul alati tunne – viimast korda teen ma seda! Kuigi, kontserdid on alati hingekosutavad, tagasiside soe. Aga jah, selliseid korraldajaid ei ole, kes usuksid ja panustaksid ka mittepopmuusikutesse. Sest ega sellega rikkaks ei saa, selge see… Niisamuti välismaal esinemine. See pole jätkusuutlik, see nõuaks suuremat riigipoolset rahalist tuge. Selleks vahendeid pole.

Aga ma ei kurda, mind enam välismaale ei tõmba. Mulle meeldib laulda emakeeles ja olla kodune. See tundub loomulik. Ega ei jaksa maailma vallutada ning pole vajagi! Minu arvates on oluline enda ümber ilu luua, seda me peaksime suutma…

28 views

©2019 by Anne Adams