Search
  • Anne Adams

Andres Alaru

ANDRES ALARU on jazzkontrabassist, lõpetanud Haagi Kuningliku Konservatooriumi sel alal ning kõrvalerialana õppinud ka jazzklaverit. Tema debüütplaadil „Cookin ́ With The Cats“ võib kuulda traditsionaalset straight-aheadi kui ka põhjamaist minimalistlikku ja modernset jazzmuusikat.


Oled end täiendanud põhjalikult välismaal ja naasnud Eestisse. Kui suured on ootused noorel spetsialistil, mis oleks unelmate töökoht?

Unelmate töökoht oleks kui saaks töötada edasijõudnud õpilastega, kelle tunnis enam tehniliste probleemidega palju ei peaks tegelema. Et tunnis saaks tegeleda sisulise poolega ja tehnikaga.


Võrdle palun oma kõrgkooli kogemust meil ja mujal

Üks, mis silma paistab, on et Eestis on enamasti õpe tasuta. Ja Hollandis, kus ma õppisin, oli tasuline õpe. Ja seal tasulises õppes on klient kuningas ja kui sulle midagi ei meeldi, näiteks sinu õpetaja ei meeldi, siis võid ta kohe välja vahetada ja võib juhtuda, et õpetaja saab isegi kinga kui ta ei viitsi õpetada vms. Meil Eestis on ka tasulised kohad ja õppemaks pea sama - 2000 eurot aastas, kuid Eestis pead võtma mis pakutakse ja tunned, et sul polegi õigust sekkuda, kui asjad ei klapi, õppekavad on koostatud niimoodi et võimalikult paljud õpetajad saaksid tööd, mitte arenguhuvist õppija vastu… Hollandis on pigem klienti soosiv keskkond ja tema tagasisidet arvestatakse. Hollandis on palju rohkem muusikuid, seal toimub hästi palju, jam session’id (ühised improvisatsioonid) on praktiliselt igapäevased.

Kes neid korraldab?

Tudengid ise. Philly Joe’s sarnaseid kohti on seal kolm-neli. Üks äge koht oli Kikker (tähendab eesti keeles Konn), mis oli avatud iga päev peale esmaspäeva ja oli nagu teine kodu meile. Esmaspäeviti käisime ühes teises kohas jämmidel. Selle koha nimi oli "Murphy 's law" (Murphy seadus). Ja seega saime Haagis käia iga päev jam sessionitel.


Hollandi keel on üsna keeruline, mis keeles õppetöö käis?

Inglise keeles. Saksa keele suhtes ollakse väga tundlikud, mingist aegadetagusest aimatavast taagast tulenev ettevaatlikkus, mis väljaspool muusikamaastikku on tunnetatav.


Kas Sa oled unistanud, et siin Eesti haridusmaastikul ise mõni kool luua või hariduselu korraldamisel kaasa lüüa selle metoodika ja õppekultuuriga ja eeskujuga nagu Sa mainisid?

Olen selle peale mõelnud, et võiks teha küll, mõte on selles suunas liikunud, aga samas näen et see pole mingi uus mõte, seda juba tehakse mitmel poole Eestis.


Sinu arenemine muusikuks on käinud läbi mitmete pillide ja valikute… Kuidas täpsemalt rajad õppima viisid ja kuidas on kujunenud tänased elu- ja karjääriotsused?

Mu vanemad õed õppisid mõlemad muusikakoolis klaverit ja minu jaoks oli õdede heliredelite ja etüüdide harjutamine igapäevane asi ning see tundus mulle kõige loomulikuma nähtusena. See tõenäoliselt tekitas ka kiire arusaama, et pillimäng nõuab igapäevast trenni ja pühendumist. Kuna ma puutusin klaverimuusikaga nii tihti kokku, siis soovisin ise proovida vahelduseks mõnda teist instrumenti ning nii leidsingi ennast peagi tšello tagant. Minu esimeseks õpetajaks oli Aili Tammik. Alguses mängisin ikka klassikalist muusikat. Nagu tihtipeale juhtub, nii kujunes ka minu jaoks peamiseks tehnikat arendavaks heliloojaks J. S. Bach, kelle sonaate sai ikka sadu või isegi tuhandeid tunde läbi mängitud. Eriti palju sain neid mängida oma teise õpetaja Reet Metsa juures. Aastate jooksul hakkas klassikalise üleskirjutatud muusika kõrval huvi pakkuma improvisatsiooniline muusika ja üldse helilooming. Tšello kõrvalt hakkasin õppima ka klassikalist klaverit õpetaja Aili Saare käe all ning klaverist kujunes hiljem minu jaoks see instrument, mille abil ma üritasin improviseerida ja muusikat komponeerida. Enamus kompositsioonidega oli nii, et ma jätsin nad lihtsalt meelde ja üles ei kirjutanud eriti midagi, kuna see oli ikka aeganõudev protsess, kuigi väiksemaid palu kirjutasin ka sahtlisse. Lühikesel perioodil võtsin isegi improvisatsiooni tunde viiuldaja Jaan Alaveri juures, kes õpetas mulle ka esimesed jazz akordid selgeks, millest ma tollel ajal hästi aru ei saanudki tegelikult.

Ma arvan, et kõige esimene jazziplaat, mida ma üldse korralikult kuulasin, oli Chick Corea ja Lionel Hamptoni „Live in Cannes” (1978) ning sellelt plaadilt kuulasin ma kõige rohkem J. Coltrane´i „Moments notice’it“. Siis ei olnud mul õrna aimugi, et tegemist on tuntud jazzi standardiga ning ma isegi ei teadnud, kes on üldse need muusikud seal plaadil. See salvestus oli tehtud lihtsalt nii hea energiaga, et olen nüüdseks seda ilmselt juba sadu kordi kuulanud.

Kõne all olevat salvestust saab kuulata siit:



Arvan, et see plaat andiski mulle kõige tugevama tõuke selles suunas, et kaevata ennast sügavamale improvisatsioonilise muusika sisse ning välja uurida, mis seal täpsemalt toimub. Lõpuks otsustasin, et kui ma soovin tõsisemalt jazzmuusikaga tegelema hakata, siis peaksin vahetama oma põhipilli (milleks oli endiselt tšello) kontrabassi vastu, kuna kontrabass sobitub jazzmuusikaga lihtsalt palju paremini.


Minu esimeseks kontrabassi õpetajaks sai Taavo Remmel, kes aitas mul väga kiiresti uue pilliga kohaneda. Pärast õpinguid Viljandi Kultuuriakadeemias leidsin, et peaksin kolima mõneks ajaks välismaale, kus konkurents on kordades tihedam. Jätkasingi lõpuks oma õpinguid Haagi Kuninglikus Konservatooriumis, kus viie aasta jooksul olid minu juhendajateks Clemens van der Feen, Janos Bruneel, Tony Owervater, Roelof Meijer ja Jarmo Hoogendijk.


Kuidas perekond Sind on toetanud?

Minu perekond on ikka pidevalt toeks olnud nii moraalselt kui ka finantsiliselt kogu selle teekonna jooksul.

Sinu plaat „Cookin’ With the Cats“ oli ka Raadio Tallinna kuu plaat, oleks tore kui siin samuti räägid plaadi valmimisest. Võibolla on uued salvestused juba käsil…

Soovisin enne Hollandist ära kolimist kindlasti midagi salvestada nende muusikutega, kellega seal olin pidevalt koos musitseerinud. Valisin endale sellised muusikud, kellega olin juba väga palju koos mänginud ning tundsin ennast mugavalt. Need olid Raul Santana, Juraj Stanik, Stefan Gottfried ja David Barker. Koostöö nendega oli ülimalt lihtne. Tegime vast nii kaks-kolm proovi ja läksime stuudiosse, kus olime kokku kaks päeva. Mu plaat sisaldab kahte erinevat stiili: üks on minimalistlik põhjamaine jazz ning teine on traditsionaalne straight-ahead jazzmuusika. Erinevate stiilide jaoks otsustasin ka kasutada erinevaid koosseise. Minimalistlikud palad on salvestatud kvartetiga, kus mängivad Raul Santana, Stefan Gottfried, David Barker ja mina ning traditsionaalsed palad on sisse mängitud klassikalises jazz trio koosseisus, kus on Juraj Stanik, David Barker ning mina.


Millised koosseisud ja tegemised käesoleval ajal rõõmu valmistavad?

Väga tore on koostööd teha Ele Millistferi ja tema bändiga, lisaks on mul alati suur rõõm üles astuda ka Helin–Mari Arderi trio koosseisus ning Mart Sanderi Bel-Etage Swingorkestriga.

Millal tundsid, et muusika on sind päriselt endale saanud? Mis sündmused selleks pidid juhtuma?

Kui läksin Viljandi Kultuuriakadeemiasse ning kohtasin selliseid inimesi, kes mõtlevad samamoodi, nagu mina, siis tundsin, et olen koju jõudnud. Varem oli selline tunne, nagu ma oleksin kuidagi üksi.


Eestlane pole aldis kiitma, kuid hea sõna kahtlemata inspireerib ja innustab. Kui äsjane suur tunnustus viivuks kõrvale jätta, millal sind viimati kiideti muusika eest?

Enamasti peaaegu alati pärast esinemisi astub ikka keegi ligi ja kiidab. Viimati toimus see 3. oktoobril laulupeo tänuüritusel Tartu Kammivabrikus, kus astusime üles Ele Millistferi, Jaagup Jürgeli ja Eno Kollomiga.


Keda ise kiidaksid Eesti muusikamaastikul?

Arvan, et see pole kellelegi enam uudis, et Eesti üks tõusvamaid tähti on kahtlemata Holger Marjamaa, kes teeb ilma juba New Yorkis, kellel ilmus hiljuti ka plaat „Mostly Standards”. Suhtun väga suure austusega ka oma endisesse õpetajasse Taavo Remmelisse ning sooviksin esile tõsta ka sellised saksofonimängijad nagu Aleksander Paal ja Nikita Korzoun. Viimane on tõenäoliselt neist hetkel veel kõige vähem tuntud, kuid olen kindel, et tema tuntus tõuseb peagi, kuna tegemist on ülimalt tööka noore talendiga.


Ega diplom ei tee veel profiks. Mis (peale paberi) eristab sinu arvates profimuusikut harrastusmuusikust?

Pärast õpinguid antakse lõpetajale paber, mis tõestab, et lõpetaja on jõudnud teatud tasemele. Mina leian, et selle paberiga kaasneb ühtlasi ka vastutus, mis ei luba enam kvaliteedis mööndusi teha. Professionaalne muusik ongi see, kes suudab ennast vormis hoida ning oma saavutatud taset säilitada. Kahtlemata on seda võimalik teha ka ilma paberita.


Mis ja kus on koht, kus vabal õhtul meelsasti aega veedaksid? Kui on avalik koht, siis kes võiks olla seal laval?

Minu jaoks on selleks kohaks kahtlemata Philly Joe´s jazziklubi ning laval võiks olla hästi palju häid vabatahtlikke jazzmuusikuid, kellel on kõigil tungiv soov mängida väga palju erinevaid jazzi standardeid.


Soovita pala, plaati, kontserti, mis sinu arvates on (viimase aja) parimaid kuulamiselamusi.

Kui võimalik, siis soovitan alati Holger Marjamaad kuulama minna. Tema puhul on kvaliteet garanteeritud. Viimastest plaatidest soovitaksin Ele Millistferi plaati „Alguse paik”. Selles plaadis on väga palju positiivset energiat.


Mis on sinu enda sulest ilmunud paladest / plaatidest / videotest selline, mida uhkusega esitleksid ?

Enda puhul olengi väga rahul oma ainukese plaadiga „Cookin´ With The Cats”. Kõik muusikud, kellega mul on au sellel plaadil musitseerida, mängivad suurepäraselt ning lisaks on minu arust Jose Diogo Neves teinud väga maitseka miksi ning Taavi Viikmani tehtud kaanepilt ja üldse kogu kujundus on lihtsalt viimase peal!


Kui lubad endale unistada, siis mis võiks Eestis tegevmuusiku jaoks paremini (korraldatud) olla?

Arvan, et populaarsemaks muutunud nišimuusika kõrval võiks praegusest palju rohkem kõlada ka traditsionaalsemat jazzmuusikat. Olen isegi mõelnud, et kuna mul on tekkinud Hollandis väga palju kontakte üle maailma ning kuna Haagis mängitakse peamiselt just 40ndate-50ndate aastate jazzi, siis mul oleks hea neid tutvusi ära kasutada ning võib-olla korraldada Eestis isegi traditsionaalse jazzmuusika festival, millest kasvaks kunagi ehk mõni suuremat sorti rahvusvaheline festival. Loodan ka, et tulevikus on rohkem jam session’eid ning üldse meie jam session’i kultuur areneb ning rohkem muusikuid hakkab sellest osa saama. Muidu on olukord tegelikult üsna hea.

***

Lingid:

www.andresalaru.com/music

www.andresalaru.com/videos


14 views

©2019 by Anne Adams